Aleviku- ja külavanemad

Jõelähtme valla aleviku- ja külavanema statuut

Vaata ka - Taani hindamisraamatus mainitud külad, mis asuvad praeguse Jõelähtme valla alal

Alevikud

1. Kostivere alevik
2. Loo alevik

Külad

1. Aruaru küla
2. Haapse küla
3. Haljava küla
4. Ihasalu küla
5. Iru küla
6. Jõelähtme küla
7. Jõesuu küla
8. Jägala küla
9. Jägala-Joa küla
10. Kaberneeme küla
11. Kallavere küla
12. Koila küla
13. Koipsi küla
14. Koogi küla
15. Kostiranna küla
16. Kullamäe küla
17. Liivamäe küla
18. Loo küla
19. Maardu küla
20. Manniva küla
21. Neeme küla
22. Nehatu küla
23. Parasmäe küla
24. Rammu küla
25. Rebala küla
26. Rohusi küla
27. Ruu küla
28. Saha küla
29. Sambu küla
30. Saviranna küla
31. Uusküla küla
32. Vandjala küla
33. Võerdla küla
34. Ülgase küla

Vaata ka - Taani hindamisraamatus mainitud külad, mis asuvad praeguse Jõelähtme valla alal

Veebileht: www.kostivere.ee Külavanem: Anneli Raudlam 
Kodanikuühendused: Kostivere Kultuurimõis, Lõbus Põnn MTÜ, TÜ Kostivere Tera, Kostivere Jahiselts

AJALUGU

Nimekuju: 1241 Kostæueræ; 1379 Costiuere; 1424 Kostevere; 1732 Kostiwerre; 1822 Kostifer.

Mõisaline kuuluvus: Kostivere mõis.

Kihelkondlik kuuluvus: Jõelähtme kihelkond.

Halduslik kuuluvus: 19. sajand Kostivere mõisavald; 1891 Jõelähtme vald; 1947 Jõelähtme külanõukogu; 1992 Jõelähtme vald.

Kostivere (Kostæueræ) kuulub nende põliskülade hulka, mida on nimetatud juba „Taani hindamisraamatus". 

Kostivere oli väike põlisküla, mille suurus oli 13. sajandi paiku kuus adramaad. Kostivere küla on mainitud Taani hindamisraamatus. Küla valdaja oli Conraduse-nimeline vasall. Kostivere mõisa kujunemise ajal 1379. aastal kaotati enamik talusid ja nende asemele rajati mõisapõllud. Aastast 1688 pärineva kaardi järgi leidus Jõelähtme alal Kostivere mõisast põhja pool vaid kolm talu. Nende peremehed olid Kusich Mart, Oha Mart ja Ara Andres. Mõisamaade piiril asus Urke üksiktalu, mille peremees oli Urcka Jürgen. Aastaks 1744 oli terve küla mõisastatud.^[5] 1720. aastatel on Jõelähtme pastor Heinrich Christopher Wrede nimetanud Kostivere veskit (mölder Mölleri Tenno) ja kõrtsi (kõrtsmik Karro Mihkel). Mõisamajapidamiste väljaehitamine ja mõisamaade moodustamine hävitas peaaegu terve muinasaegse küla. Kostivere mõis oli vana perekonnamõis läänistamisajast peale (1379) ja on aegade jooksul müümise või pärandamise tulemusel omanikke vahetanud. Mõisal on olnud halvemaid ja paremaid aegu, mis on johtunud Läänemere ranniku poliitilisest olukorrast. 16. sajandi keskpaiku, Liivisõja-eelsel ajal, kui Kostivere oli kloostrimõis, kuulus mõisale 31 adratalu, lisaks vabadikud ja rannapered. Aastaks 1698, Põhjasõja eel, oli rahvast vähemaks jäänud (Vandjala 9, Kostivere 4, Parasmäe 13 adramaad ja 4 rannaperet). Kostivere mõisa aladel arvestati adramaa kohta üheksa-kümme tööjõulist inimest, seega oli elanike arv üle 200. 1716. aastal, Põhjasõja lõpu poole toimunud loendus näitas, et alles oli ainult 55 meest ja 48 naist. 18. sajandi keskpaigaks oli Kostivere elanike arv tõusnud 400-le ja adramaid hinnatakse 24-le. 18. sajandi lõpuks oli mõis Jõelähtme kihelkonna mõisate seas neljas peale Maardu, Jägala ja Viimsi. Kostivere mõisale kuulusid siis veel Loo karjamõis, Parasmäe ja Vandjala küla ning seitse hajatalu. Mõisa piirkonnas asus kolm kõrtsi, vesiveski kahe kivipaariga ja paemurd mõisahoonete ehituseks

Looduslik-arheoloogilist keskkonda silmas pidades asub Kostivere alevik Eesti vanimail kultuurimaastiku alal. Rebala muinsuskaitsealal, mis on harukordselt rikas mitmesuguste arheoloogiliste ja ajalooliste kinnismuististe ning kaitstavate loodusobjektide poolest (Jägala juga, Jõelähtme kirik, Saha kirik, Kostivere karstiala, kivikalmed jne). Alevikku läbib Jõelähtme jõgi, mis neeldub Kostivere asula juures ja tuleb maapinnale Jõelähtme vana silla juures teiselpool Narva maanteed. Jõe maa-aluste teede piirkonnas esineb omapärane lookarst avalõhede, karstikraavide, -lehtrite ja -orgude näol sügavusega kuni 5 m. Kostivere karstiala on Eesti tuntumaid ja suurimaid muinsuskaitse all olevaid objekte!

Aleviku asustust iseloomustab ringaleviku tüüpi keskus 1 kaupluse ja teeninduskeskusega (juuksur, maniküür-pediküür, massaaž) ning kolmest küljest piirnevad individuaalelamute grupid. Küla keskele on sovhoosi ajal ehitatud erineva suurusega 8 korterelamut 8-60 korteriga, kus on moodustatud kõigis korteriühistud. Individuaalelamute grupis on keskmiselt 10-15 eramut, kus on rajatud kõrghaljastusega piirkond. Üks väärtuslikumaid huviobjekte on Kostivere mõisakompleks oma abihoonetega. Kostivere mõisakompleks.

Lähimatest suurimatest sõlmpunktitest on tähtsaim pealinn Tallinn, kus käib ka suurim osa Kostivere elanikest tööl. Tähelepanuta ei saa jätta Raasiku ja Rae valla asulaid Aruküla 6 km ja Raasiku 9 km kaugusel. Lisaks eelnevatele asulatele asub valla teine linnatüüpi alevik Loo, Kostivere- st 8 kaugusel, kus asub keskkool ja meile väga oluline spordikeskus. Kostivere alevikus asub aga Kostivere põhikool, lasteaed, perearstikeskus, vanurite päevakeskus, noortekeskus, raamatukogu ja päästeteenistuse üksus.

Kostivere oma inimsõbraliku elukeskkonnaga (hea teedevõrk, veekogude ja metsade vahetu lähedus, tootmisettevõtteist häirimata elukeskkond, teeninduse lähedus) on sobiv koht elamiseks nii lastele, noortele, täisealistele kui ka vanuritele.

Tänapäeva Kostivere on Eesti oludes üsna tüüpiline maa-asula, millel on lootust areneda moodsa põllumajandusliku tootmise, kinnisvaraarenduse ja turismi vallas.

Kostivere karstiala jääb Kultuuriloolisele Piritalt Vana-Vastseliina suunduvale palverännuteele.

Seotud teemad:
Külastatavamad rändrahnud said uued infostendid. 
Looduskalender: "Kõige esinduslikum Eesti karstiala".
Kostivere aleviku koduleht: http://www.kostivere.ee/

Vaata ka - Taani hindamisraamatus mainitud külad, mis asuvad praeguse Jõelähtme valla alal

Veebileht: www.looalevik.ee

Külavanem: Väino Haab

Kodanikuühendused: Loo alevikus tegutseb Rahvaspordiklubi Loo, Loo selts, Lastekaitseliit, Kodanikualgatuse selts, Loo aleviku selts.

AJALUGU

Nimekuju: 1923, 1939, 1976 Saha-Loo; 1977 Loo alevik

Mõisaline kuuluvus: Lagedi mõis

Kihelkondlik kuuluvus: Jüri kihelkond

Halduslik kuuluvus: 1889 Rae vald; 1945 Lagedi külanõukogu; 1963 Sommerlingi külanõukogu; 1976 Jõelähtme külanõukogu; 1992 Jõelähtme vald.
Saha-Loo talud

Juba 17. sajandil oli Vana-Narva maantee ääres praegusest Loo alevikust 5–6 kilomeetrit kirde pool Loo kõrts. Ilmselt võib siin leida vihje Jõelähtme kandi ulatuslikkudele loopealsetele, mis on andnud nime paljudele erinevatele kohtadele. Pärast talude päriseksostmist, mõisasüsteemi lagunemist ja Eesti riigi iseseisvumist hakati endiste mõisate maadele rajama uusi asundustalusid. Põliste sumb- ja ridakülade ümber tekkisid hajali paiknevad üksiktalud. Eesti Vabariigi algusajal hakati selliselt kujunenud taluderühmi, üksikuid suuremaid talusid ja kunagisi mõisasüdameid nimetama asundusteks. Saha küla ja praeguse Tallinna–Narva maantee vahelisele avatud loopealsele rajatud talusid hakati kutsuma Saha-Loo, Saha-Liivamäe, Saha-Suur ja oli teisigi nimesid. Neist Saha-Loo on otseselt seotud Loo suurtalu ja hilisema linnuvabriku ümber tekkinud Loo alevikuga. 1909. aastal ostis Konstantin Saarson Lagedi mõisalt küllaltki viletsas seisu korras Loo talu, mille suurus oli 63,6 hektarit. Tema vanem poeg Bernhard (sündis 1898) õppis arstiks ja tegutses edukalt psühhiaatrina. Noorem poeg Johannes (sündis 1905) õppis agronoomiks ja 1930. aastast jätkas tööd oma isa talus. Pärast nime eesistamist oli Juhan Saarsoo ajakirja Eesti Põllumajandus toimetaja ja ettevõtte Eesti piim üks juhte. 1937. aastal ostis ta naabertalu Vadioja (49,7 hektarit). Loo talu peamine sissetulekuallikas oli piimakari. Olulist tulu andis ka aedvili, mida müüdi Tallinna turgudel ja otse restoranidele. Hiljem rajati moodne kanafarm, kus 1937. aastal oli umbes 400 munejat kana. J. Saarsoo arreteeriti 1944. aasta sügisel, kui ta püüdis takistada talus hävitustööd tegevaid punaarmee lasi. Olnud kümme aastat vangilaagris, töötas ta Jõgeva Sordiaretusjaamas ja Eesti Maaehitusprojektis.

Pärast 1939. aasta vallareformi kadus Saha-Loo küla nimena kasutuselt ning seda hakati uuesti tarvitama alles 1950. Aastate algupoolel, kui Loo talu maadele rajati samanimeline riigimajand. 1977. aastal ühendati Saha-Loo küla ja Lagedi asundus Loo alevikuks. Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal jäeti Loo talu kui põllumajandusüksus puutumata, kuid pärast sõda tehti talu baasil Eesti NSV Riikliku Plaanikomisjoni abimajand, kus peeti hollandi-friisi lüpsi- ja tõukarja. 1952. Aastal anti tõukari üle Kostivere sovhoosile. Lühikest aega tegutses endises Loo talus Lagedi karusloomakasvandus, seejärel Harju Rajoonidevahelise Loomade Varumise Kontori Lagedi nuumapunkt.
Linnuvabrik
Kuid juba 14. juulil 1950 võttis ministrite nõukogu vastu otsuse Eesti NSV-s esimese linnuvabriku rajamise kohta. Vabriku rajamine venis: ehitus algas 1953. Aasta kevadel ning alles 1956. aastal võidi Tallinna Linnu vabriku avamisest ametlikult raporteerida. Sama aasta novembris toodi Leningradi linnuvabrikust esimesed tõukanad. Ka tulevased linnukasvatajad said väljaõppe Leningradis. 1957. aastal oli viies kanalas kokku 11 500 kana, vabrikus sai tööd 88 inimest. Esialgu töötas linnuvabrik suure kahjumiga. 1960. aastal pärast suuri kaadrimuudatusi allutati linnuvabrik Eesti NSV Põllumajandusministeeriumile ning esimest korda teeniti kasumit. Linnuvabriku projektvõimsus – 8 miljonit muna aastas – saavutati 1965. aastal. 1966. aastal määrati vabriku direktoriks hiljem Eesti NSV legendaarne majandijuht Aleksander Lind. 1972. aastal nimetati ettevõte Tallinna Näidislinnuvabrikuks ning 1982. aastal liideti sellega ümbruskonna suurim majand Kostivere sovhoos. 1989. aastal oli majandil 11 774 hektarit maad (sellest haritavat 5020 hektarit). Enam kui 1400 töötaja tarbeks rajati vabriku ümber tüüpiline nõukogulik töölisasula koos vastava infrastruktuuriga (teenindusmaja, sööklad, kauplused, kooli maja, spordihoone jms). Eesti iseseisvuse taastamine tõi suuri muudatusi ka linnuvabriku ellu. 1991. aastal oli majandi toodang suurim – toodeti 211 miljonit muna ja 1891 tonni liha. 1. märtsil 1993 asutati AS Tallegg, mille aktsionärideks olid peamiselt ettevõtte enda töötajad. Toodangu mahus hakkas liha osatähtsus suurenema ning munade oma vähenema. Omaaegse majandi rajatud infrastruktuur erastati ning mitte alati ei läinud see parimatesse kätesse. 2001. Aastal ostsid Soome toiduainetetööstuse kontsern HK Ruokatalo ja Rootsi Farmerite Föderatsioon Talleggi aktsiate kontrollpaki. 2003. aastal kasvas HK Ruokatalo osalus Talleggis 98,3%-ni. Firmale kuulub ka Rakvere Lihakombinaat. Tänaseks on Loo alevikku lisandunud teisigi ettevõtteid ning endine monofunktsionaalne asula on muutunud pealinna lähitagamaaks, mille arengut mõjutab praegu enim valglinnastumine.

Halduslikult kuulub Loo aleviku koosseisu ka kunagise Lagedi mõisa ümbrus ja sealne elamurajoon. Nõukogude ajal istutati lagedale loopealsele rajatud asulasse palju puid, mille tulemusel on Loo ja Pirita jõe vahelisele alale tekkinud kena park. 1980. aastate ärkamisaja mälestus on rahvaliikumiste tekkimise ajal Saha tee äärde kohalike inimeste ühiselt istutatud kastanite allee.

1987. aastal valmis uus koolihoone ja Loo koolist sai 8-klassiline kool. Isikupärase arhitektuuriga Loo koolimaja (arhitekt Siiri Kasemets) valmis 1987 aastal, 1. septembril kell 14 avati pidulikult kool. Hoone on nii sise- kui ka väliskujunduselt postmodernistlik. Peasissepääs on hoone keskelt kinnise siseõue kaudu. Sõna võtsid: Loo Kooli direktor Aivar Jõgi, ENSV haridusminister Elsa Gretškina, Harju rajooni RSNTK esimees E. Luik, Harju rajooni RSNTK haridusosakonna juhataja Enn Kasemaa. Tallinna Näidislinnuvabrik-sovhoosi direktor Herbert Lass ning teiste ettevõtete juhid ja naaberkoolide direktorid.

Faktid: 1. septembri 1987.a. seisuga oli koolis 287 õpilast ja 25 õpetajat.
Direktor  Aivar Jõgi, õppealajuhataja Helgi Org. Õpetajad: M. Reinok, S. Aava, E. Grossmann, H. Hennoste, A. Jäger, M. Kalamees, U. Karner, T. Kivirähk, L. Kuru, V. Lige, E. Mägi, M. Männik, M. Rasva, M. Reap, R. Rudanen, A. Suuder, A. Tammo, P. Toome, R. Tooming, H. Tõnisson, M. Valvik, A. Virkus, A. Värte.

1988.a. mittetäielik Loo Keskkool – alustas õppetööd 9. klass.

1991.a. Loo Keskkool – kevadel lõpetas esimene lend 12. klassi.

Vabaduskivi

2005. aastal, X Harju maakaitsepäeva ettevalmistamise käigus  käis  Harju maavanema sisejulgeoleku nõunik hr Nikolai Vojeikin välja mõtte jäädvustada  maakaitsepäeva traditsioon mõne tammepuuga. Tollased Jõelähtme valla juhid võtsid ideest kinni ja nii saigi  alguse Loo alevikus, Proosa kivikalme kõrvale rajatud „Vabaduse Hiis", kuhu maakaitsepäevadel osalejad - omavalitsuste esindajad, Harju maavalitsus ja väliskülalised, istutasid 12 tammepuud. Igal aastal lisandub maakaitsepäevadel Vabaduse Hiide korraldaja omavalitsuse, Kaitseliidu Harju Maleva juhatuse liikmete ja väliskülaliste poolt istutatud uus tamm.

2010 aastal, XV maakaitsepäeva avaüritusel paigaldati Vabaduse Hiide punasest Mäntsäla graniidist Vabaduskivi, mille annetas  Soome Vabariigi Uusimaa Reservistide Liit. Mälestuskivile kinnitati seni toimunud maakaitsepäevade korraldajate nimede ja aastaarvudega sepistatud tahvlikesed. Igal aastal lisatakse koos korraldaja  omavalitsuse tammepuuga hiide ka kivile järjekordne sepistatud tahvel.

Kihelkondlik kuuluvus: Jõelähtme kihelkond.

Külavanem: Tiina Kreitsvald

Aruaru küla on pärast 1920. aastate maareformi raba servale rajatud küla, enne seda olid seal mõisatööliste majad. Küla nimi olevatki esialgu olnud lihtsalt Aru. Talude nimed sisaldavad ka enamasti Aru-elementi: Aru (u 1866 Арро), Aruaru, Aruallika.

Elanikke: 85 inimest (1.10.2023 aasta seisuga)

Kodanikeühendused: Jõelähtme matka- ja rattaklubi MTÜ

AJALUGU

Kihelkondlik kuuluvus: Jõelähtme kihelkond.

Haapse on ajalooline kaluriküla, mis erineb sisemaa asulatest ning on etnograafiliselt huvitav.

Haapse rannas on ilusad luited, mille keskel lehtritaolises lohus on suur rändrahn - Augu Suurkivi (ümbermõõt 26, 5 m, kõrgus 7 m). Küla lähedal asub ka teine rändrahn - Kandukivi. Samas maantee ääres majade vahel on dekoratiivne mändide grupp. Suuremate puude ümbermõõt on üle 3 m, mitmed põlispuud on kaheharulised.

Veebileht: www.facebook.com/haljavakyla 

Külavanem: Rain Päären

Kodanikuühendused: MTÜ Haljava Külaselts.

AJALUGU

Nimekuju: 1241 Halenhabus

Mõisaline kuuluvus: Maardu mõis

Esmakordselt on Haljavat külana mainitud 1241. a. (nimega Halenhabus). 1397. a. müüdi see Tallinna linnapea Cord Kegeleri poolt Maardu mõisaomanik Johann von Scherenbekele ning nii kuulus küla kuni 1549. aastani Maardu mõisa juurde. Samal, 1549. aastal, nimetatakse juba ka Haljava mõisat ning Haljava külagi on selle alla tagasi tulnud. Umbes 1870. aastal tõsteti mõisa idapoolsel küljel asuv küla, ümber lõunapoolsele heinamaale.

Haljava külas on külaplats, mis on mõeldud avalikuks kasutamiseks ja ühisürituste korraldamiseks. Külaplatsil on katusega lava, kaks katusega lauda ja varjualune pitsaahjuga. Olemas on ka elekter. Külaplatsi arendamise ja hooldusega tegeleb MTÜ Haljava Külaselts. 

Külavanem: 

Kodanikuühendused: MTÜ Ihasalu Külaselts.

Ihasalu küla asub Harju maakonnas Jõelähtme vallas, Ihasalu poolsaarel, 38 km kaugusel Tallinnast. Ihasalu poolsaar on üks väiksemaid Põhja-Eesti poolsaari, kus lisaks Ihasalu külale asub põhjasuunal ka Neeme küla. 

AJALUGU

Ihasalut on esmakordselt mainitud 1387. a. (Janeselke). Neeme (varem ka Sunaneeme) küla kohta on teateid aastast 1560 (Sumini).

Ihasalu küla jääb Kultuuriloolise Piritalt Vana-Vastseliinani kulgeva palverännuteele.

Veebileht: www.iru.ee

Külavanem: Art Kuum

Vabaühendused: MTÜ Iru külaselts ja MTÜ Iru Ämma Klubi

Iru küla asub Tallinna idapiiril, Harju maakonnas Jõelähtme vallas. 

Iru oli üks olulisemaid varase rauaaja asustusalasid. Näiteks Iru kivikirstkalmed olid kasutusel 600 - 300 aastat e.Kr. Iru küla on esmakordselt mainitud kirjalikes allikais 1241. aastal. Hiljem (aastast 1359) kuulus see Pühavaimu seegile, 16. sajandil Väo mõisale ja 1733. aastal liideti Nehatu linnamõisa valdustega. 1975. aastal liideti Iru küla põhiosa Tallinnaga.

1945. aastal moodustati Iru valla allüksustena Iru, Viimsi ja Maardu külanõukogud ning alates sellest ajast kuulus Iru küla Iru külanõukogu koosseisu. 1950. aastal vallad likvideeriti ning osa endise Iru valla alast, sealhulgas ka Iru küla hakkas kuuluma Jõelähtme külanõukogu piirkonda. 1990. aastal taasasutati Jõelähtme vald ja sellest ajast alates on Iru küla kuulunud Jõelähtme valla koosseisu. Rohkem saab küla ajaloost lugeda Iru küla veebilehelt.

Iru külas asub ka Lasnamäe ja Iru klindineemiku vaheline Pirita jõe org (looduskaitsealune maastikukaitseala).

Iru linnamägi jääb Kultuuriloolise Piritalt Vana-Vastseliina palverännuteele.

Külavanem: 

Jõelähtme küla asub Harju maakonnas Jõelähtme vallas, Jõelähtme jõe alamjooksul, Tallinnast idas, Narva maantee ääres. Jõelähtnme külas asub samanimelise valla keskus ja Jõelähtme vallavalitsus, mistõttu tihti ei teatagi, et Jõelähtme vallas asub Jõelähtme küla.

AJALUGU
Jõelähtmet on esimest korda mainitud 1241. a. (Jeeleth). Jõelähtme mõisa (Jeg(e)lecht) kohta on teated aastast 1482. Küla tekkis kiriku juurde 20. sajandi alguses.

Jõelähtme kihelkond hõlmas nüüdse Jõelähtme ja Viimsi valla (v.a. Naissaar) ning osa Kuusalu vallast. 13. sajandi alguses kuulus Jõelähtme ala Revala maakonda Repeli kihelkonda, linnus oli Jägala linnamägi. Rannikumadalikul oli asustus hõre (kaluripered), mujal tihe.

Jõelähtme kihelkonna vabadussõja infot ja mälestussamba lugu saab vaadata siit    (Koostajad: Jõelähtme vald, MTÜ Rebala Kultuuriruum, Tiia Välk)

Jõelähtme kihelkonnast pärit soomepoiste infot näeb siit

Jõelähtme küla jääb Kultuuriloolisele Piritalt Vana-Vastseliina suunduvale palverännuteele.

Seotud teemad: 
"2022. aastal avati Jõelähtme kiriku aias labürint, mille rajamisel leiti murukamara alt salapärane raidkivi."

Maaleht, 2013: "Pronksiaegsed kivikalmed Rebalas - mille poolest see koht nii eriline on?"

Veebileht: Jõesuu küla

Külavanem: Mart Sepp

AJALUGU

Jõesuu on küla Tallinna lähedal Jõelähtme vallas Harjumaal. Asub Jägala jõe suudmes. Peamisteks vaatamisväärsusteks ongi Jägala juga ja Jägala Jõesuu linnamägi.

Jõelähtme vallas, Jõesuu küla maadel, umbes 1 kilomeeter Jägala jõe käärus asuv Jägala Jõesuu linnamägi on üks Eesti suurimaid linnamägesid. Selle põhjaküljel kerkib järsk vall, milel kõrgus välisjalamilt ulatub 7 meetrini. Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia osakonna Aivar Kriiska hinnangul oli Jägala linnus "mõni sajand enne Kristust üks põhja-Euroopa suuremaid linnuseid". Vanimad jäljed asustusest antud piirkonnas pärinevad aga juba kiviajast u. 6500 a eKr.

Piirkonda jääb kultuurilooline Pirita kloostrist algav ning Võrumaale, Vastseliina külastuskeskuses lõppev palverännutee.

Veebileht: Jägala küla 

Külavanem: Toomas Kahu

Jägala küla asub Harju maakonnas Jõelähtme vallas, Jägala jõe ja Piibe maantee ääres ning hõlmab ka endise Tammiku küla ja seal asuva Jägala metskonna keskust. 

Esmakordselt on Jägalat mainitud 1241 (Jakawoldal) ja mõis (Jaggowall) oli olemas juba 1424. aastal. Jägala linnus on üks Eesti suuremaid linnuseid (õuepindala 2,7 ha). Linnus asub jõe paremal kaldal ning jääb mererannast umbes ühe kilomeetri kaugusele. 

Jägala-Joa küla asub Harju maakonnas Jõelähtme vallas, Jägala jõe suudme alal ja joa piirkonnas. 

Juba 1241. aastal oli lähikonnas Joa küla (Jukal) ning Jägala jõel vesiveski, mis on teadaolevalt olnud Eesti vanim vesiveski. Algselt Jõesuu küla nime kandnud küla on esmamainitud 1565. aastal (Jõggisuw). Jõesuu küla oli varem tuntud peamiselt sadamana. Aastatel 1917 - 1941 töötas joa lähedal aga Jäneda puupapivabrik, mille juures oli väike töölisasula. 1922. aastal valmis vabriku jõujaamale lisaks Linnamäe hüdroelektrijaam. 1977. aastal liideti töölisasula ja enamik Jõesuu külast Jägala-Joa külaks, Joa küla ühendati Ruu külaga.

Peamised vaatamisväärsed on väga populaarne Jägala juga ja kanjoniorg ning Linnamäe jõekäärus paiknev Jägala Linnamägi. Joa juures on alates 13. sajandist töötanud vesiveski, mille asukohta tuli joa taganemise tõttu kolm korda muuta. Joa veejõudu kasutatakse ka tänapäeval, mistõttu joa täit ilu saab näha ainult suurvee ajal.

Jägala-Joa küla jääb Kultuuriloolisele Piritalt Vana-Vastseliina suunduvale palverännuteele.

Veebileht: Kaberneeme küla 

Külavanem: Geron Meier

Kodanikuühendused: MTÜ Kaberneeme külaselts

Kaberneeme küla asub Harju maakonnas Jõelähtme vallas Kaberneeme poolsaarel. Kaberneeme poolsaar on liivase pinnasega ja kaetud enamasti männimetsaga. 

Külas hakati kooliharidust andma alates 1917.aastast ning samuti arenes ka ühis-ja seltsitegevus. Endine koolimaja asubki mere lähedal ja kauni männimetsa all. Haridus-ja kultuurielus on see hoone mainimist leidnud seoses kirjanike Jüri ja Ülo Tuulikuga. Nende isa Karl Tuulik oli koolijuhataja ning tema lükkaski kohaliku seltsi-ja hariduselu käima. Küla kooskäimise traditsioonid katkesid 1944. aastal, kui 300-st küla asukast põgenesid paljud sõja eest ära välismaale. Vene okupatsiooni lõpul oli Kaberneeme küla liidetud Kirovi nim Kalurikolhoosiga ning Kaberneemel asus NSV Liidu piirivalvekordon.

Veebileht: Kallavere küla

Kallavere küla kuulub Põhja-Eesti muinaskülade hulka. Küla asub paarikümne kilomeetri kaugusel Tallinnast, Maardu linna ja fosforiidikaevanduse naabruses. Kallavere küla on oma asukoha tõttu kontrastide paik.

Otse Maardu linna külje all paikneb kompaktne, külatänava ümber koondunud talude kogum, küla ajalooline tuumik, mis vähemalt viimased viissada aastat on kandnud Rootsi-Kallavere küla nime. Osa talusid on jäänud fosforiidikarjääri alla, osa asuvad Maardu linna alal ega oma külaga enam mingit sidet. Endistel Kure talu maadel laiub kurikuulus kriminaalne nõukogude aegne karbiküla-potipõllundusrajoon. See piirkond säilitab midagi 20. sajandi alguse talude päriseks ostmise miljööst, siin on põlispuid, uhkeid kiviaedu, ajaloolisi taluehitisi ja üha laienev muuseum.

Suurim väärtus on külalislahke ja oma kodupaika armastav külarahvas, kes teeb vahel koos talgutöid, peab pidusid ja korraldab väljasõite. Tegutseb külaselts, tähistatud on tähtsaid paiku ja välja antud kroonikaraamat. See on koht mida peab kogema…

Kallavere küla jääb Kultuuriloolise Piritalt Vana-Vastseliinani kulgeva palverännuteele.

Koila küla on mainitud esimest korda 1241. aastal (Kogæl  ehk küla ja veski).

1688. aastal Koillküla.

Koila küla on põlisküla, mis oli 1977-1997 aastal Koogi küla osa. 

Koila küla olulisemateks väärtusteks on vanad hooned, nende varemed, kiviaiad, kaevud ja külatänav. 

Koipsi saar on saar Soome lahes, millest ühe kilomeetri kaugusele lõuna poole jääb Kaberneeme poolsaar. Saare pindala on 0,36 km² ja rannajoone pikkus 4,6 kilomeetrit.

Saare ajalooline nimi saksa keeles oli Koips. Saart on nimetatud ka Kobo. Saarel asub Koipsi küla, kus juba 2017. aastal oli registreeritud üks püsielanik. 1984. aastal rajas Jägala metskond saarele 13 hektari ulatuses männinoorendiku. Koipsil esineb haruldane kadastiku ja kukemarjanõmme kooslus.

Tegemist on kaitsealuse alaga, mis kuulub Kolga lahe maastikukaitseala koosseisu.

Elanikke: 

Koogi küla teke on seotud Tallinn - Narva maantee ja Piibe maantee suhtes soodsas asukohas paiknenud kõrtsiga, mis kuulus Harju-Jaani kihelkonnas asunud Haljava mõisale. Tihedas läbikäimises Jõelähtme külaga arenes Koogi 19. sajandi lõpus oluliseks asutuskeskuseks, kuid alles 1917. aastal andis Haljava mõis Koogi küla Jõelähtme valla koosseisu. 

Juba Eesti Vabariigi iseseisvuse algusaastail tegutses Koogil kaks poodi. Jägala Puupapivabrik oli asutanud Tarvitajate Ühisuse koloniaalkaupluse, mille osanikeks olid ka kohalikud külamehed. 1930. aastal tegutsesid Koogil veel Karl Pihlakule kuulunud koloniaalkauplus, teemaja, apteek ja August Loorbergi vesiveski. 1936. aastal avas August Suurkask seal koguni restorani.

Pärast Eesti iseseisvumist oli Koogi küla koos Jõelähtme külaga Jõelähtme valla teenindus- ja kaubanduskeskus. Enne praegusesse asukohta, vanasse Jõelähtme postijaama kolimist, paiknes Koogi külas ka Jõelähtme vallavalitsus. 

/Allikas: Jõelähtme. Teejuht rändajale ja koduloohuvilisele./

Elanikke: 45 inimest (1.10.2023 aasta seisuga)

Elanikke: 12 inimest (1.10.2023 aasta andmetel)

Küla nimi on kohalikus pruugis Kullamä . Nimi on liitnimi: kuld + mägi ning on võimalik, et koha nimi pärinebki mäe nimest.

Kullamäe küla on XVI ja XVII sajandil kuulunud Haapse küla koosseisus Valklaveski maade hulks. 1622 aastal ostis Valklaveski mad Jacob von Gardie ning ala läks Kiiu mõisa alla. 1881. aastal läks Haapse küla koos Kullamäe külaga üle aga Valkla mõisale. XVIII saj lõpul ja edasi kõigis revisjonides kuni 1858. aastani esines Valklaveski maade hulgas Kullamäe vabadikukoht.

XIX saj algupoolel oli Haapse talude hulgas kolm Kullamäe nimega peremeest, sajandi lõpupoolel muutus Kullamäe külaks. 
 

Veebileht: Liivamäe küla
Liivamäe küla küla asub Harju maakonnas Jõelähtme vallas, Loo alevikust ida ja Tallinna-Narva maanteest lõuna suunas. Liivamäe küla piirkonnas toimub ulatuslik elamumaade arendamine, mis toimub Tallinna-Narva maantee kogujatee ja Maardu järve vahelisel maa-alal poolkaares, ümber Maardu suvilate piirkonna.

AJALUGU
Loo aleviku ja Liivamäe küla piirile jäävad muistsed põllud tähistavad üht vanemat põlluharimisjälge Eestis. Leitud on hulgaliselt kalmeid ja kultuskive. 
Loo aleviku, Liivamäe küla ja Tallinna–Narva maantee vahel lagedal loopealsel on säilinud jälgi Esimese maailmasõja eel rajatud Peeter Suure merekindlusest. Siin asusid kindluse Iru kaitsepositsiooni suurtükipatarei varjend ja kaevikud.

Elanikke: 45 inimest 

Loo küla asub Jõelähtme vallas Harjumaal. Pealinn Tallinn on külast umbes 20 kilomeetri kaugusel. Jõelähtme valla keskusest, kus asub vallavalitsus, on Loo küla 3 kilomeetri kaugusel. Põhja poolt piirneb Loo küla Rebala külaga, läänest Vandjala külaga. Lõunas paikneb Kostivere alevik ja ida poole jääb Jõelähtme küla.

AJALUGU

1688. aasta kaardilt on näha, et tänapäevases Loo külas asusid Kostivere küla talumeestele kuuluvad maad. Kostivere mõisa keskus asus Jõelähtme jõe lõunakaldal, umbes 3 km kaugusel kirikust. 1803.a. kaardilt on näha, et Loo küla ainuke asustatud majapidamine on vana Kostivere kõrts.

Mõisate riigistamise tulemusena toimunud muudatuste ajal tekkisid uued talud, kes said oma maad Vandjala küla südamest eemale. Nõukogude ajal hakati vahet tegema vana küla ja uue asustuse vahel ning hakati nimetama Loo külaks. 

VAATAMISVÄÄRSUSED

Kunagine Hollandi tüüpi tuuleveski ehitati 19. sajandi lõpus ja kuulus Kostivere mõisale. Veski sai töötada vaid paar-kolmkümmend aastat ja põles siis tulekahjus maha, püsti jäid vaid müürid. Nüüd on veski varemed saanud uue välimuse ja uue sisu. Klaasidega kaetud tiibadeta tuuleveskis asub eramuuseum, mis tegutseb käsitöö- ja kunstikeskuse Ajaveski nime all. Tegutsevad savi- ja viltimisringid, korraldatakse näitusi, toimuvad koolitused, avatud on ka käsitöö- ja kohvipood. Üleval korrusel avaneb kaunis vaade Kostivere ja Vandjala poole ning üle maantee paistavale Jõelähtme kirikule.

Tänane Loo küla on väike sammaldunud kiviaedade ning kenasti alles hoitud ja korrastatud paekivist hoonetega ridaküla. Vaatamist väärib siinsamas Värava talu õuel asuv restaureeritud suur külakaev, mis ehitati külameeste ühistööna. Kaev on koonusekujuliselt paekivisse raiutud ja selle ümbermõõt on 14 meetrit.

Loo küla jääb Kultuuriloolisele Piritalt Vana-Vastseliina suunduvale palverännuteele.

AJALUGU
Maardu küla on esmamainitud mainitud 1241. a. (Martaekilae), mõisa (Maarthe) 1397. a. Küla mõisastati 18. sajandi keskpaiku. Maardu mõisahoone on ilmekas näide 18. sajandi esimese poole Põhja-Eesti mõisamajast. Mõisahoonet ümbritseb park. Maardu mõisa taga on vaatamisväärsed iidne hiiemets ja väikeselohuline kultusekivi Hiiekivi. Maardu mõisa infot vaata siit.

VAATAMISVÄÄRSUSED
1920. aastail rajati Maardust ida poole Ülgastele Eesti esimene fosforiidikaevandus. Seal asus ka esimene rikastusvabrik, mis valmis 1925. aastal. Maardu asulat hakati rajama koos "Eesti Fosforiidi" uue tehasega endisele Maardu mõisale kuulunud Kroodi küla maale.
Kaunis on Maardu ehk Liivakandi järv (pindala 64,9 ha, suurim sügavus 1,5 m), mis asub Maardu alevi kohal lõuna pool Peterburi maanteed. 

Maardu küla jääb Kultuuriloolisele Piritalt Vana-Vastseliina suunduvale palverännuteele.

„Jalutuskäik Maardus - peatus nr 5 Maardu mõis" on Jõelähtme valla naaberomavalitsuse Maardu 40. aastapäeva videomeenutustes üles võetud. Nimelt jagunevad mitmed koduvalla piirkonnad mõlemasse, nii Jõelähtme kui ka Maardu ajalukku. Vahvale ajalooretkele kutsuvad Maardu linnapea Vldadimir Arhipov ja loodusteaduste õpetaja, tore jutuvestja ja ajaloosõber Irina Ivahnenko." Video on vaadatav siin.

Veebileht: Manniva küla

Külavanem: Karmen Kahu

Vabaühendused: MTÜ Manniva Külaselts

AJALUGU
Manniva küla asustuse täpse tekkimise aeg ei ole teada, kuid sarnaselt naabruses paikneva Rebala külaga võib eeldada auväärset ajalugu. Kirjalike allikate andmetele kuulus küla alates 15. sajandi lõpust Jõelähtme mõisale. Manniva küla on olnud ajaloo vältel rannaküla, kus tegeldud nii kalapüügi kui talupidamisega ja elatud aktiivset seltsielu.

VAATAMISVÄÄRSUSED
Küla teeb omapäraseks see, et ta paikneb mitmel erineval tasapinnal. Varasem Manniva asustus paikneb põhiliselt mererannas, hilisemad majapidamised toodi mäenõlvale, mis on ka täna küla tihedamalt asustatud ala. Mannivas asuvad kaks mäge, Ristimägi ja Loomägi, ning iseloomulikud on avarad vaated.

Manniva küla infokaarti saab vaadata siit  (Koostaja MTÜ Manniva Külaselts)

Külas asuvad ka Jõelähtme vallas paiknevad Golfi väljakud.

Veebileht: Neeme küla
Vabaühendused: MTÜ Neeme Rannavalve Selts, MTÜ Neeme Sadam, Neeme Vabatahtlik Päästeselts, MTÜ Neeme Sport.

Neeme küla asub Harju maakonnas, Jõelähtme vallas, Tallinnast ida poole jääva Ihasalu poolsaare tipuosas, ca 35 km kaugusel Tallinnast. Neeme küla piirneb idast Ihasalu lahega, Läänest Kaberneeme lahega, põhjast Läänemerega ning lõunast Ihasalu külaga.

AJALUGU
Teadaolevalt on ajalooliselt Neeme küla elanike peamiseks elatusallikaks olnud kalapüük, vähesel määral hüljeste küttimine ja ka maaviljelus. Tegemist on tüüpilise kalurikülaga, mida on esmakordselt kirjalikes allikates mainitud 1560. aastal. Püütud kala turustati põhiliselt Tallinnas. 19. sajandil sai lisaks kala soolamisele populaarseks ka suitsukala valmistamine.

Küla on jagunenud kolmeks erinevaks piirkonnaks: vanaküla, mis hõlmab esimese vabariigi- ja nõukogude ajal ehitatud elamuid; nn „Palgiküla", mis on teise vabariigi ajal moodustunud elamupiirkond ning Kadakaranna, mis on viimaste aastate jooksul arenema hakanud ning on aktiivselt laienev elamupiirkond. Aastate jooksul on külla kolinud palju noori perekondi, kes osalevad aktiivselt külaelus. Neeme külas käib vilgas tegevus nii lasteaias kui koolis, samuti toimub ka rahvamajas aastaringselt nii huviringe kui peetakse üritusi. Ühiste jõududega ehitati 1931. aastal Neeme kauplus, kus oli ka oma pagaritöökoda. 

Neeme küla on esimene küla Eestis, millel on oma lipp ja vapp, mille kirjeldus on järgmine: sinisel kilbil hõbedane kilbi ülaservani ulatuv kaarjate külgedega teravik ja kaks püstasendis seljakuti asetatud vastandvärvustes kala. Sinine tähistab merd, hõbedane teravik viitab neemele. Kalad osutavad randlaste traditsioonilisele tegevusele – kalapüügile.

VAATAMISVÄÄRSUSED
Neeme küla kuulutati 2001. aastal Harjumaa kauneimaks külaks ning 2002. aastal tunnistas president selle Eesti kauneimaks külaks.

Neeme külas asub Neeme põhikool, lasteaed, rahvamaja, muusikakool, raamatukogu, Neeme kauplus ja kohvik, Wana kala kõrts ning sadam, kus on võimalik randuda väikestel ja keskmise suurusega alustel.

Traditsioonilistest üritustest suuremad on iga viie aasta tagant tähistatavad Neeme päevad, igal aastal juulis peetav kalurite päev, augustis toimuv muinastulede öö ja septembris toimuv Neeme lõikuskuu laat. Neeme küla oli üks esimesi külasid, mis liitus naabrivalve liikumisega. Neeme Naiste Rannavalveselts on loodud 30.11.2006. Ühingu eesmärgiks on Neeme küla igakülgne arendamine, elanikkonna eneseteadvuse tõstmine elujõulise ja omanäolise Neeme küla nimel. Ühingu kodulehele pääseb siit.

Nehatu küla on Jõelähtme vallas Nehatu külas Pirita jõe ääres paiknenud kunagise Nehatu mõisa süda.

Ajalugu

Nehatu nime algne kuju on Nihatu, esmakordselt esineb e-ga variant XVI saj (1586 Nehat), kuid i-lisi nimekujusid esineb veel XVIII sajandil ka Nehhat, 1241 Nigattæ, 1394 Nygate, 1798 Nehhat, Nehhato (mõis ja veski).

Praeguse Nehatu küla asukoht on tekkinud endise mõisa ümber. Mõis on Nehatus olnud hiljemalt XIV saj, sest küla kõrval on mainitud mõisakohta koos veskiga juba 1394. aastal, kui see Saha mõisaga ühendati.

1664. aastal osteti Saha mõisalt Nehatu, Kärmu ja Proosa küla ning moodustati Nehatu linnamõis, mis aastatel 1733 - 1919 kuulus Tallinnale kuni võõrandamiseni. 

Nehatu vald (saksa keeles Nehhat; 1866–1891 Nehatu-Väo vald) oli üks Eesti valdu, kus kehtis pidevalt sõjaseadus/kaitseseisukord. Vallamaja asus tänapäeva Maardu linna aladel. Harju maakonna nõukogu otsuse järele 11. maist 1919. aastal on eraldati Viimsi kogukond ja Maardu kogukonna Lepneeme ja Tammneeme külad Nehatu vallast ning nendest asutati iseseisev Viimsi vald. Uus vallavalitsus avas oma tegevuse 1. novembrist 1919. aastal.

Nehatu oli 1920 – 1930. aastatel asundus, hiljem liideti Koplimetsa külaga, kuid Nehatu küla taastati uuesti 1977 aastal.

Nehatu kool

Nehatu algkooli omaaegse pikaajalise õpetaja ja juhataja Friedrich Einbergi andmetel rajati Nehatu vallakool 1867. aastal. Tänaseks on majast alles vundament ja osa suurest õunaaiast. 1939 jaanuaris otsustas Nehatu vallavolikogu muuta Nehatu algkooli nime Iru algkooliks, kuna ümbruskonnas tunti kooli juba selle nime all, sest koolimaja paiknes Irus ning aprillis 1939 teostunud vallareformiga muudeti Nehatu vald Iru vallaks.

Aastatel 1936 - 1940 tegutses külas Nehatu Haridusselts. Seltsi asutasid Nehatu Põllumeeste Seltsi muusikaosakonna liikmed. Haridusseltsil olid oma juhendatav näitetrupp, laulukoor ja orkester.

Veebileht: Parasmäe küla

Külavanem: 

Vabaühendused: MTÜ Parasmäe külaselts, Mittetulundusühing Wiina Talu Pärandkultuuri Ühing

Rammu küla asub Rammu saarel. Rammu saar (rts, sks Ramö) on Harjumaal Jõelähtme vallas asuv 1,0256 km² suurune väikesaar. Loodes asub Kudusäär, kirdes Ninaotsanukk, kagus Vesisäär, idas Allu saar. Saar on kuni 3,4 meetrit kõrge ja umbes 3,5 kilomeetrit pikk. 

Saarel on ka RMK poolt rajatud 2,5 km pikkune matkarada ja kaks linnuvaatlustorni.

Tegemist on kaitsealuse alaga, mis kuulub Kolga lahe maastikukaitseala koosseisu.

Veebileht: Rebala küla

Facebooki leht: Rebala küla

Külavanem: Dagne Kuusik

Vabaühendused: Rebala külaselts MTÜ, Mittetulundusühing Rebalased, Uus Rebala Selts, SA Rebala Fond, MTÜ Rebala Kultuuriruum

Rebala nimi tekitab tihti palju segadust, kuna tähistab paralleelselt mitut mõistet. Tänapäeval on olemas küla nimega Rebala (1241 aasta Taani hindamisraamatus Reppel). Muinasajal oli ka kihelkond nimega Rebala. Enne võõrvallutust jaotus tänapäevane Eesti mitmeks maakonnaks ja tänapäeva Harjumaal on selleks maaks Rävala. Rävala jaotus omakorda kolmeks muinaskihelkonnaks, millest idapoolseim oli märgitud nimega Reppel - tänapäevaselt Rebala. Rebala nime kannab tänapäeval ka muinsuskaitseala, mis kohaliku tähtsusega alana ümbritses algselt vaid Rebala küla. Praegu on muinsuskaitseala pea 70 ruutkilomeetri suurune ja hõlmab mitmeid külasid.

AJALUGU

Varane rauaaeg on periood, mil Eestis tekkisid esimesed tänapäevani säilinud külad. Harju maakonnas on selline enam kui 2000 aasta vanuse talupojakultuuri mälestusmärgina loodud Rebala agraarajalooline kaitseala (Jõelähtmes). Selle nimiküla Rebala, mille maadel asub 44 kivikalmet ja üle tosina väikelohulise kultusekivi, on andnud nime muistsele Repeli kihelkonnale, hiljem Revala maakonnale ja Tallinna (Revali) linnale. 

VAATAMISVÄÄRSUSED

Rebala kivikalmed paiknevad mitmes rühmas Rebala küla ümbruses, enamasti tõenäoliselt varase rauaaja kivikirstkalmed. Moodustavad osa Jõelähtme - Kostivere - Rebala piirkonda kavandatud kaitseala muististest. Arheoloogiliselt on uuritud kuut kivikalmet, rahvasuus tuntud Lastekangrute nime all (asuvad Rebala külast 1 km kirde pool). Kalmete ümbruses on uuritud muistseid põllupeenraid. Kaevamised toimusid aastatel 1982 ja 1985 (V. Lõugas).

Muinsuskaitseala väärtuseks ei ole ainult rohked arheoloogiamälestised, vaid muistne, inimese poolt kujundatud maastik laiemas mõistes. Inimesed on siin põldu harinud juba viimased kolmtuhat aastat.

Rebala keskus-muuseumis tutvustatakse ümbruskonna vanimat ajalugu ja muistiseid. Hoone kõrval on Eesti kõige vanem maapealne kivikalmetest koosnev kalmistu, kus on 36 hilispronksiaegset kivikirstkalmet (8.-7. sajand e. Kr). Kalmed avati ja tõsteti samal kujul ümber uue tee kõrvale aastatel 1982-1984, seoses Peterburi maantee laiendamisega. Muuseumi asukoha leiad siit.

Rebala muinsuskaitseala ja Rebala muuseum jääb Kultuuriloolisele Piritalt Vana-Vastseliina suunduvale palverännuteele.

Varem oli küla nimi Rohusaare. Külas elas 18.-19. sajandil kaks peret.

Tegemist on kaitsealuse alaga, mis kuulub Kolga lahe maastikukaitseala koosseisu.

Veebileht: Ruu küla

Külavanem: Külle Loik

Vabaühendused: MTÜ Ruu küla heakorra selts

Ruu küla on kõigest 25 km kaugusel Tallinnast, unikaalse maastikuga, oma põlismetsa ja metsastunud luidetega küla. Ruu küla on klassikalises mõttes hajaküla.

AJALUGU
Ruu küla ajaloolised nimed olid ka Rutæ, Rutto, Rottaw, Rudo, Ruhekyla, Ruuküll. Ruu küla on põlisküla, mida on nimetatud ka "Taani hindamisraamatus". 

Ruu mõisa mainitakse esimest korda 1837. aastal. 1918. aastaks oli Ruu asunduses päriseks ostetud 16 talu. 1938. aastaks oli talude arv tõusnud 21-ni. 

VAATAMISVÄÄRSUSED
8000 aasta vanused Ruu luited, kuni 10 meetri kõrguste vallide ja nendevaheliste soostunud nõgudega maastik on suureks kontrastiks ümbritsevatele Harju paest platoodele. Maastik on vaheldusrikas ja kuna Ruu küla on aastaid olnud kaevanduste surve all, loodi koos vallavalitsusega maastikukaitse ala.

Tänasel päeval on Ruu külas palju aktiivseid inimesi ja pakuvad oma teenuseid ka kaugemalt tulijatele. Saab ratsutada, matkata, rattaga sõita, aiandusega tegeleda, puutööd proovida, kanuuga sõita.

Elanikke: 194 (1.10.2023 aasta seisuga)

Vabaühendused: Saha küla selts MTÜ

AJALUGU
Saha küla on esmamainitud 1241. aastal (Saga). Saha küla on muististerikas vana asustuskeskus keskaegse kabeli ümbruses. Oma paekivist aedade ja suurte põlispuude varjus asuvate majadega on Saha  küla kui omalaadne näidis endisaegsest külaarhitektuurist.

VAATAMISVÄÄRSUSED
Pool kilomeetrit enne Saha küla jääb paremale poole tee-äärsele kõrgendikule Saha Püha Nikolause kabel. Kultuurimälestiste riiklikus registris kirjeldatakse mälestist (nr 2747) järgnevalt. "Saha kabel on vanim terviklikul kujul säilinud keskaegne kivikabel maal. Kabel ehitati 15. sajandi teisel veerandil. Suurem osa ehitajatest olid Tallinna ehitusmeistrid. Kabel on lihtne ristkülikukujulise põhiplaaniga, kahevõlvikuline paekivist hoone, millel kooriruum puudub. Saha kabelit on peetud ka Pirita kloostri miniatuurvariandiks. Samuti vihjavad Pirita kloostri eeskujudele Saha kabeli tugipiilarid, mis esinevad kabeli nurkades ristpaarikutena (mitte diagonaalse üksikpiilarina nagu hilisgootikas tavaliselt), olles Eesti 15. sajandi arhitektuuri haruldane ilming. Piritale näib osutavat osaliselt restaureeritud altarilaudki, mis proportsioonidelt ning kujunduselt ei erine kloostris arvukalt esinenud kõrvalaltaritest. Saha kabel oli keskajal Jüri kiriku hooldusel, 17. sajandist kuulus Jõelähtme kiriku juurde. 

2006. aastast kuulub kabel koos kabeliaiaga munitsipaalvaldusena Jõelähtme vallale. Hoone on tühi ning avatud kõigile huvilistele – aeg-ajalt korraldatakse kabelis matusetalitusi ja viimasel ajal ka pulmi. Jõelähtme kogudus on viinud seal läbi usutalitusi, see on ka palverännakute üks peatumispunkte jne.

Ühiskondlike talgute korras on tehtud vaid elementaarseid hooldustöid. Kabeli ümbrusest on raiutud ohtlikke puid ja võsa, puhastatud samblast kabeli kivimüüre. Aastal 2001 sai alguse projekt "Teeliste kirikud", mille raames on paljud Eesti pühakojad ränduritele avatud. 2016. aastast on teeliste pühakodade objektide nimekirjas ka Saha kabel. (Allikas: Saha kabel. Ajalooline ülevaade). 

Kabeli läheduses oli mäenõlvakul 300 meetri raadiuses seitse väikeselohulist kultusekivi, kaheksas asub kabelist 400 m kirde pool põlluvahetee ääres.

Saha külas on säilinud 16 kivikalmet ja paar kalmeaset, kust mõned leiud on Ajaloomuuseumi jõudnud. Kõige esinduslikum on kuuest kivikalmest koosnev rühm, mis paikneb keset Saha lagendikku Välja talu juures karjaaias. 

Saha külas tegutseb Saha küla selts. Saha küla piimapukk, mis kohalike sõnul on seal seisnud nii kaua kui põline Saha küla elanik seda mäletab. Seda uuendati 2020. aastal, meenutamaks kunagi olnud aegu ning seal on ka koht postkastidele.

Saha küla  jääb Kultuuriloolisele Piritalt Vana-Vastseliina suunduvale palverännuteele.

Palverännutee -  Saha kabel

Sambu küla asub Jõelähtme valla ja Raasiku valla piiril, Tallinna piirist ca 28 km kaugusel.

AJALUGU

Sambu külas oli vanasti üks väga mõistatuslik kivist sammas. Eesti koolmeistri ja harrastusajaloolase Jaan Jungi teoses "Muinasteadus eestlaste maalt" on öeldud, et seal asus "üks suur kiwipost". 

Et inimesed hakkaksid mingit kohta kindla nimega nimetama ,on vaja mingit olulist põhjust. Sambu küla kivisambast ongi tulnud küla nimi - sambu tuleneb sõnast 'sammas'.

Külavanem: Merike Metstak

Vabaühendused: MTÜ Saviranna Külaselts, MTÜ Saviranna Tehnovõrgud, MTÜ Saviranna, MTÜ Tiiru, MTÜ Kodumaa

AJALUGU
Kõige varasem fakt Saviranna nimelise küla eksisteerimise kohta on Ajalooarhiivist leitud alles 1923. aastast. See oli rannaküla, kus kalapüügi kõrval tegeleti ka põlluharimisega. Merest pisut eemal paiknesid Nuudi, Kivimäe, Auamäe ja Räästu talud. Rannaküla miljöö on täielikult hävinenud, sest 70-ndate aastate keskel alguse saanud hoogne suvilate ehitus sulges juurdepääsu mereranda. Kolme tiheasustuse grupina rajati endistele talumaadele Väike- ja Suur-Saviranna ning Tiiru suvilakooperatiivid. Ajalooline asustusstruktuur lõhuti ja praeguseks on paljud suvilad ümber ehitatud aastaringselt kasutatavateks elamuteks. Viimane muinsuskaitselist väärtust oma Kivimäe talu põles maha 2011. aastal.

1997. aasta külanimede ennistamise käigus jäi Saviranna küla määratlemata. Praegune Saviranna küla oli Kallavere küla koosseisus kuni 2010 aastani. Põliselanike ja 70-ndatel aastatel rajatud suvilateala rahva ühise identiteedi otsimise protsessis tekkis 2006. aastal idee, et Saviranna küla tuleb taastada. MTÜ Saviranna Külaselts loodi 12. märtsil 2008 ja see etendab küla loomise protsessis peamist osa. Saviranna küla kanti asustusüksuste nimistusse 19.aprillil 2010. Oma küla loomine andis inimestele lootust ja lisas koostöötahet.

VAATAMISVÄÄRSUSED
Mere piiril paiknev Saviranna klint on kahe kilomeetri pikkune mere murrutusel savikivimisse tekkinud kuni 6 meetri kõrgune järsak. Sealt võib leida kivistisi, mille lained on välja uhtunud veepiiri lähedasest Kambriumi kivimist.

Külavanem: Tõnis Tuuder

Uusküla on küla Jõelähtme vallas Muuga lahte idast varjaval väikesel Tahku poolsaarel.

Uusküla asutasid rootslased, küla mainiti esmakordselt 1491 (tho Niego büe). Külal on ajalooliselt olnud mitmeid nimesid (Udikula, Udiküla, Uskyula, Uuskula).

Külas asub osaliselt Muuga sadam ja Muuga tööstuspark. Uuskülas asub kaitsealune rändrahn Matsu kivi (pikkus 7,7 m, laius 6,6 m, ümbermõõt 21,6 m ja kõrgus 4,2 m).

Uuskülas on peetud mitmesuguseid üritusi (nt küla perepäeva jm). 

Facebooki leht: Vandjala küla

Külavanem: 

Vandjala on ridaküla pika varjulise külateega, mikda ääristavad maa- ja paekividest laotud sammaldunud aiad. Kiviaiad jaotavad ka õue- ja aiaalad omaette tsoonideks ning enamik hooneid on ehitatud paekivist. Vandjala küla on säilitanud suure osa oma põlisest arhailisest väljanägemisest. Maaliline kiviaiaga piiratud vana külatänav põlispuude all meenutab vabaõhumuuseumi. Hästi on säilinud talude paeehitised, mis on suures osas ehitatud 1850. aasta paiku (Allikas: Tiia Välk ja Hans Kaldoja).

Vandjala küla infokaarti saab vaadata siit (Koostajad: Tiia Välk, MTÜ Rebala Kultuuriruum ja Jõelähtme vald)

AJALUGU
Esmakordselt mainiti Vandjala küla 1241. aastal Taanimaa Hindamisraamatu Eestimaa nimistus, Raamat on koostatud 1219.a. Taani munkade poolt külade ristimise käigus üleskirjutatud andmete põhjal. 1714. aastast kuulus Vandjala küla Katariina I-le. 1868 aastal avatakse külas Aruküla Õigesusukiriku Kostivere abikool-palvemaja, mile ehitamine langeb kokku laialdse venestamispoliitikaga Aleksander III ajal. Aegade jooksul on rahvasuus liikunud erinevaid legende ja lugusid, kuidas pärast Põhjasõda ja katkuaega tühjaks jäänud Vandjala küla uuesti asustati.

Küla on kuulunud Jõelähtme kihelkonna alla. Vandjala küla suurus ei ole alates 13. sajandist eriti muutunud. Küll on aga küla ajalugu olnud kirev. 1379. aastal on esmakordselt mainitud Kostivere mõisa nime (Kostifer). Vandjala on selle mõisa koosseisu kuulunud sajandeid. 

VAATAMISVÄÄRSUSED
Vandjala küla asub Rebala muinsuskaitseala tuumikalal, kõige väärtuslikumas tsoonis. Säilinud on Vandjala soo. Männiku soost, mis suures osas hävis Maardu Lõunakarjääri tegevuse tagajärjel, on säilinud umbes 15-20 hektarit. Praegu on see ala kaetud männimetsaga.

Alles on ka Katkootsa karjamaade osad, mis jäid Maardu Lõunakarjäärist mingil määral puutumata. Samuti on säilinud looduslikud karjamaad, väärtuslikud niidud. Küla territooriumil on säilinud kiviaedu, kivikalmeid, kultusekive. Vana Vandjala südames on rändrahn Hallikivi, millega on seotud mitmeid pärimusi. Külatee lõpust paarisaja meetri kaugusele jääb Maardu fosforiidikaevanduse lõunakarjääri kõrge nõlv, millelt avaneb vaade karjäärile, Maardu külale ja ümbritsevatele põldudele.

Küla lõpus olevaid karjamaid kutsus külarahvas Katkootsa karjamaadeks. Seal, Vandjala ja Maardu külade vahel olevat Põhjasõja järel levinud katk seisma jäänud. Hiljem ehitati sinna Katku kõrts, tänapäeval on see koht fosforiidikaevanduse alla jäänud ja üle ujutatud.  (Allikas: Tiia Välk ja Hans Kaldoja). 

Põhjalikum ülevaade ajaloost ja vaatamisväärsustest on kirjas Vandjala küla e-raamatus.

Vandjala küla jääb Kultuuriloolisele Piritalt Vana-Vastseliina suunduvale palverännuteele.

Veebileht: Võerdla küla

Külavanem: Piret Pintman-Hellaste

Võerdla asub Harjumaal, Jõelähtme vallas, umbes 20 km kaugusel Tallinnast. Võerdla vana küla asub Rebalast läänes ning on 1976. aastast mõnda aega olnud ka Rebala küla osa. 

AJALUGU
Küla on kandnud erinevatel aegadel erinevaid nimesid (Woerla, Voerdla, Verla, Vyerdla,Vörla,Võõrdla). 1241. aastal valminud Taani Hindamisraamatu järgi kandnud nime Vaerael, adramaade arv 17 ning omanikuks või läänimeheks olnud Tuvi Palnis ja Lithard. Hiljem kuulus küla Maardu mõisnikele von Brevernitele. 1726. aastal on küla Maardu rannakülade nimekirjas. 1850. aastal kaob Maardu mõisas iseseisva üksusena Maa-Kallavere küla. Selle elanikud saab kiriku hingeloendis leida vabadike nimekirjast ning talumaad Võerdla küla kaardil Väike-Võerdla külaosana. Võerdlat ennast hakatakse nimetama Suur-Võerdlaks. On olnud erinevatel ajastutel Jõelähtme, Nehatu ja Iru valla koosseisudes.

VAATAMISVÄÄRSUSED
Võerdla kuulub Rebala muinsuskaitseala koosseisu. 1975. a. leiti siin V. Lõugase poolt muistne asulakoht, kolm kivikalmet ja kaheksa kultuse- ehk lohukivi, mida on peetud  Eesti pronksiaegseks (1800-500 a.eKr) kultuurinähtuseks. Koos naaberkülade Rebala, Vandjala, Parasmäe külaga on olnud üks vanemaid muistseid  asustuskeskuseid.

Vaadates Eesti Vabariigi aegset kaarti ja tänast põhikaarti, siis võib öelda, et 22 talust üle 15 talukoha ehk Väike-Võerdla jäi 1970-ndatel Maardu Fosforiidikaevanduse alla. Säilinud on ainult Suur-Võerdla osa,  hävitati 2/3 külast. Kaotatud kodude ja lahkunud inimeste meenutamiseks paigaldati Tallinna Prügila tee äärde, endise Kostivere kõrtsi varemete lähedale 5.mail 2005. aastal mälestuskivi.

Võerdlas asub Eesti esimene Lemmikloomade kalmistu ja kevad-suvisel perioodil tegutseb OÜ Iluaianduse Puukool.

2018. aastal ilmus Piret Pintman-Hellaste koostatud Võerdla küla raamat "Võerdla küla kohad, talud ja inimesed".

Meenutusi "Võerdla küla nõukogude ajal. 1960-1970.ndad Võerdla küla ajaloos" saab lugeda siit (koostaja Piret Pintman-Hellaste).

Facebooki leht: Ülgase küla

Külavanem: Liisi Nool

Vabaühendused: Ülgase külaselts MTÜ

Ülgase küla asub tervikuna Rebala maastikukaitsealal. Küla piirneb läänes Saviranna ja Kallaverega, edelas Maardu linnaga, lõunas Võerdla ja Rebala külaga ning idas Kostiranna külaga.

AJALUGU
Külast on teateid alates 1387. aastast (Uldyes), hiljem 1565 (Yldis). Mõis (Ulcks, hiljem Iigas) eraldus Jägala mõisast 1824. aastal. 

VAATAMISVÄÄRSUSED
Küla on tuntud 1920. aastate alguses loodud Eesti esimese fosforiidikaevanduse poolest. Ülgase asunduse juurde ehitati fosforiidi tootmiseks almaakaevandus ja sortimistsehh. 1925. aastal valmis seal rikastamisvabrik (hävis tules 1938. aastal). Tänaseni on alles ja osaliselt läbitavad kaevanduskäigud, mis algavad Ülgase pangast. Kaevanduskäikudes talvituvad nahkhiired. Kaevanduse juurest viis enne 1940. aastaid raudtee Koljuotsa, kus asus sadam, mille kaudu fosforiiti mujale veeti. Nõukogude ajal on fosforiidi kaevandamine maastikku põhjalikult muutnud.

Huviväärsustest ongi külas vaatamist väärt nii rannikut liigestavad Koljuots (ka Kolju nukk) neem ja Piganeem kui Ülgase pank  (Ülgase looduskaitseala), kus kõrgem paik Hõbemägi (46 m) oli muinasajal ohverdamiskoht. Künkad küündivad küla lõunaosas kuni 65 meetrini merepinnast.

Ülgase-Saviranna hoiuala asub Kallavere ja Ülgase küla maadel, pindala 13,2 ha. Asutatud 2005. aastal rusukallete ja jäärakumetsade, lubjakivipaljandite, liivaste ja mudaste randade, rannaniitude ning püsttaimestikuga kivirandade kui elupaikade kaitseks. (Allikas: Eesti Ensüklopeedia). 

Ülgase külast lõunas asub Tallinna prügila.

Ülgase mõisa 1889. a kaarti saab vaadata siit  (Koostaja MTÜ Rebala Kultuuriruum)

"Jalutuskäik Maardus - Peatus nr 6 Ülgase fosforiidikaevandus" on Jõelähtme valla naaberomavalitsuse Maardu 40. aastapäeva videomeenutustes üles võetud. Nimelt jagunevad mitmed koduvalla piirkonnad mõlemasse, nii Jõelähtme kui ka Maardu ajalukku.
Vahvale ajalooretkele kutsuvad Maardu linnapea Vldadimir Arhipov ja loodusteaduste õpetaja, tore jutuvestja ja ajaloosõber Irina Ivahnenko."

"Jalutuskäik Maardus - peatus nr 4 Maardu karjäär" on Jõelähtme valla naaberomavalitsuse Maardu 40. aastapäeva videomeenutustes üles võetud. Nimelt jagunevad mitmed koduvalla piirkonnad mõlemasse, nii Jõelähtme kui ka Maardu ajalukku.
Vahvale ajalooretkele kutsuvad Maardu linnapea Vldadimir Arhipov ja loodusteaduste õpetaja, tore jutuvestja ja ajaloosõber Irina Ivahnenko."